Patsientide sagedased küsimused, vastab dr Raul Vallaste


Igapäevases töös tuleb hambaarstil vastata päris paljudele küsimustele. Lisaks sellele, et patsient soovib teada, kui palju järgmisel visiidil ravi maksma läheb või mis materjali ma juuretäidise tegemisel kasutan, on ka mõned üldisemad ja pikemat seletamist vajavad küsimused. Üritan siin lihtsaid väljendeid kasutades vastata viiele väga levinud küsimusele, millele mul tööd tehes vastata tuleb.

Vastab Ülemiste Hambaravi dr Raul Vallaste.

Miks nii palju röntgeneid peab tegema?

Patsient üldjuhul loodab kontrollvisiidile tulles, et arst leiab üles kõik probleemid, mis suus on, et need siis hiljem ravi käigus ära parandada.
Selleks, et saada täielik ja täpne ülevaade kõigist suus esinevatest probleemidest, ei piisa ainult suhu vaatamisest. Õige diagnoos viib ka õige ja adekvaatse ravini. Panoraamröntgen tehakse praktiliselt kõikidele patsientidele, kes esmakordselt visiidile tulevad. Sellelt näeb suuremaid auke, juureravitud hambaid, teostatud juureravide kvaliteeti, võimalikke juurealuseid põletikke, tarkusehammaste asendeid, hammaste luukinnituse kvaliteeti jne.
Panoraamröntgen on ülevaatlik pilt, millele lisaks tehakse vahel täpsustavad röntgenid, näiteks BW-pildid (bitewing). Need on röntgenid, mis aitavad leida väiksemaid auke hammaste vahedes, mida ei pruugi panoraamröntgenil ega suus näha olla. Kuna rasedatel tehakse röntgenuuring vaid äärmisel vajadusel, tehakse rasedana kontrolli tulnud naisel raviplaan ainult selle põhjal, mida suus näeb. Kuna nii võib päris mitu auku leidmata jääda, tuleks rasedatel pärast sünnitust tulla röntgeneid tegema.
Kokkuvõtteks ütleksingi, et ilma röntgeniteta teostatud hambaravi korral ei saa patsiendile kindlalt väita, et ravi lõppedes on kõik hambad korras.

Käisin just aasta tagasi kontrollis. Kuidas mul järsku nii palju auke on tekkinud?

Sellel võib olla mitu põhjust. Esiteks, augud ei teki üleöö. Esmalt tekivad muutused hamba pindmises kihis, emailis. Kui patsiendi suuhügieen ja toitumisharjumused ei muutu, areneb auk edasi, kuni see läbistab emailidentiini piiri. Kui auk on jõudnud dentiini, tulebki see ära parandada. Nii võibki juhtuda, et aasta tagasi oli mitu emailikaariest, mis jäid jälgimisele, kuid mis nüüdseks on arenenud dentiinikaarieseks.
Teine põhjus on see, millest eelpool juttu oli – diagnostika. Auke ei pruugi avastada, kui ei ole tehtud röntgenuuringuid. Lisaks mängib rolli see, et kõik arstid on inimesed ja võivad vaadata hambaid eri pilguga – osad jätavad rohkem jälgimisele, osad jälle parandavad punktuaalselt kõik pisivead ära. Nii võibki arsti vahetades tulla üllatus, et auke on palju.
Jälgimisele jätmine, mis tavaliselt tähendab seda, et see koht vaadatakse järgmises kontrollis üle, ei ole üldse halb variant. Halvem on see, kui parandatakse hammast, mis tegelikult üldse parandamist ei vajanudki.
Seetõttu olekski vajalik käia kord aastas kontrollis, eriti siis, kui midagi on jäetud jälgimisele. Haruharva, kui patsiendil on tõesti väga head hambad, kutsun kontrolli ka kahe aasta tagant.

Ma ju pesen iga päev kaks korda hambaid. Miks mul ikka hambad lagunevad?

Hambaaukude ehk kaariese tekkes ei ole oluline ainult hügieen. Selleks, et kaaries tekiks, on vaja mikroobe ning toitu nendele mikroobidele (suhkrut).
Suu bakterite koosseis kujuneb varases lapsepõlves ning see, kui palju seal on kaariest tekitavaid baktereid, sõltub pigem lapsevanematest ja teistest lähedastest inimestest. Kui lapse suhu satub midagi, mis on täiskasvanu süljega saastunud, kandub osa selle täiskasvanu suu mikroobidest lapsele üle. Nii võibki halvad hambad “pärida”. Hammaste harjamine ja hambavahede niiditamine lihtsalt vähendavad mikroobide hulka suus.
Kui suus on kaariest tekitavad bakterid olemas, on ikkagi võimalik auke ära hoida sellega, et mitte pakkuda neile pidevalt toitu. Kui inimene sööb, toidab ta samal ajal ka oma suus elavaid mikroobe. Need muudavad toidus oleva suhkru happeks ja tekibki happerünnak. Sellest pole midagi, kui inimene sööb 3-5 korda päevas. Kaaries tekib siis, kui suus on pidevalt happerünnak happerünnaku järel. Hambad peaks olema vahepeal ka neutraalses keskkonnas. Selleks tuleb süüa mitte rohkem kui 5 korda päevas ning vahepeal
ei tohi mitte midagi näksida, sest praktiliselt iga toit ja jook on toit ka mikroobidele. Eriti tasuks vältida suhkrut ning toite, mis mõjuvad pikka aega (pulgakommid, lutsukommid, aga ka näiteks saiakesed, mis tekitavad väga pika happerünnaku). Janu puhul juua vaid vett.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kui hügieen on korras, aga hammastesse tekivad uued augud, on põhjuseks liigne näksimine.

Kuidas saab tekkida hambapõletik, kui hammas on suretatud?

“Hammas on suretatud” on tavaline väljend selle kohta, et hambas on teostatud juureravi. Juureravi tehakse tavaliselt siis, kui kaaries on nii sügav, et ulatub hamba “närvini” ehk pulbini. Juureravi seisnebki selles, et hamba pulp eemaldatakse, juurekanalid puhastatakse ja täidetakse tihedalt. Juureravi eesmärk ongi juurekanalite puhastamine ja täitmine nii, et mikroobid sinna ei pääseks ega seal ei kasvaks.
Kui arst ütleb, et juureravitud hammas on põletikus, ei tähenda see seda, et hamba pulp oleks põletikus, vaid põletik on hamba juure tipu ümber luus. Juurekanal kulgeb hambajuure sees kuni juure tipuni, kust kaudu edasi pääseb luusse. Kui mingil põhjusel peaks mikroobid ikkagi levima ja kasvama juure sees ka pärast juuretäidise tegemist, ärritavad nad juuretippu ümbritsevat luud. Vastuseks sellele tekib juure tipu ümber põletik. Neid põhjuseid, miks
juureravitud hammastel põletikud tekivad, on väga palju: mõrad juurekanalites, lisakanalid, mida on raske või võimatu ravida, hõre juuretäidis, täidise lekkimine jne.
Niisiis ei ole suretatud hamba põletik mitte hamba sees, vaid hamba juuretippu ümbritsevas luus.

Mul just mõned kuud tagasi võeti hambakivi, kuidas seda jälle nii palju on?

Hambakivi on kõvastunud hambakatt. Hambakatust tekib kivi süljes leiduvate mineraalide mõjul. Kui hambakatt püsib hamba pinnal pikka aega, kõvastub see sülje abil ja tulemuseks ongi hambakivi. Kõige tavalisem koht, kuhu kivi tekib, on alumiste eeshammaste tagumine pind, sest seal lähedal on süljenäärmete avad, kust pidevalt sülge eritub. Ilmselt on sealt ka üsna raske hambaid puhastada. Pärast hambakivi eemaldamist võib uus kivi juba kahe nädalaga tekkida, kuid see, kui kiiresti kivi tagasi tuleb, oleneb juba patsiendist endast. Hambakivi teke on märk sellest, et patsient ei ole kodus hambaid lõplikult katust puhtaks saanud.
Tavaliselt kaasneb hambakiviga ka igemepõletik ning kui igemepõletiku tagajärjel hakkab hammast kinni hoidev luu taanduma, tekib haigus nimega parodontiit. Seda haigust saab hea hügieeni ja regulaarse igemetaskute puhastamisega peatada, kuid täielikult tagasi pöörata mitte. Niisiis on ebarealistlik oodata, et ühe visiidiga hügienisti juurde hammaste kinnitusluu tagasi tuleb.